Pelgupaik

Kui mind kusagilt mujalt leida pole, siis nüüd teate kus kohast mind otsida...

Semud

Juhul kui teil kunagi õhta peaks igav olema, siis mõelge uuesti. Koduloomade pildistamine on väga lõbus tegevus, mil aeg lendab nagu Suveniiri laulus. Taskulamp kulub ka marjaks ära, et loomi pimedast toast üles leida :p

(Meie tulevik)

Olen nüüd veidi üle nädala oodanud, et alustada järgneva teema kirjutamisega. Ooteaeg oli meelega planeeritud, et väljuda esmasest emotisonaalsest kõrgpingest ja lasta teemal eneses laagerduda. Lisaks andis see aega teha ka veidi taustauuringut ning pidada maha dialoogi ettejuhtuvate inimestega, et arvamusspektrit laiendada. Lisaks sain aru, et see teema läheb mulle rohkem korda kui alguses oskasin arvata, mis avaldus kasvõi selles, kuidas ma konstruktiivse vaidluse asemel olin valmis ka rusikaid kasutusele võtma oma seiskukoha õigustamiseks. Hoidke alt küünikud.
Kõige selle põhjuseks hiljuti nähtud dokumentaalfilm "Inconvenient Truth", mis rääkis globaalsest kliimamuutusest.
Filmi ümberjutustamist ei pea siinkohal vajalikuks, kuna see saab filmi käigus siililegi selgeks. Mida tasuks proovida aga kirjeldada on tunnetejada, mis mind terve filmi jooksul lävis ning mis oma teatud kujul avaldub nüüd ja edaspidigi. Ei ole just sagedane, et üks film suudaks korraga avaldada nii tugevat (järel)mõju. Kogesin korraga abitust/ahastust/loot(uset)ust/kurbust, mis filmi edenedes üha jõulisemalt minus esile kerkisid ja kokkuvõttes segunesid üldiseks vihatundeks nii enda (üksikindiviidi) kui ka sisuliselt kõigi teiste Maa elanike üle. Ma tahtsin leida süüdlast- selle ülima kuriteo toimepanijat. Pole vist eriline üllatus kui filmi lõppedes peegeldus süüdlane meie kõigi (Maa elanike) nägudest nii olevikust minevikust kui ka tulevikust. Mõtelsin, kui palju inimesi on võimelised kogema midagi minuga sarnast ning sellest tulenevalt oma maailmapilti ka rohkem/vähem korrigeerima ning lõppkokkuvõttes ka midagi ette võtma.
Milline draama.... Aga kurat, ega vähemaks pole minu arust ka põhjust/õigust.
Lahendusi kuidas peaks/võiks/saaks emakese Maa eluiga ja elamiskõlblikust pikendada ma siinkohal ette lugema ei hakka. Küll aga tahaks väga jõuda lähemale lahenduseni, mis puudutab rohelise mõtteviisi kandumisest nn. kriitilise massi moodustava inimkogumini. Teisisõnu hetkeni, mil üksikindiviidi roheline pingutus asendub üldise (globaalse) mõtteviisi ja tegutsemisega. Idealismi hõngu on tunda, kas pole? Aga ma vaatan asja selle pilguga, et niikauaks kui leidub rohelisi inimesi, leidub ka lootust paremale homsele.
Tunnen, et maalin liialt musta ja valge pildi tegemise ja tegematajätmise ning sellega kaasnevate tulemuste vahele, kuid leian, et ka väike tegu (juhul kui ta on osa suuremast teost) on võimeline leevendama tulevaste põlvede elamistingimusi. Sest alternatiiv - mittemidagitegemine - oleks allavandumine/leppimine/enesepetmine, mis annab ainult tuult tibadesse looduskatastroofide tekkele, üha ägenevatele tormidele/tornaadodele/taifuunidele, üleujutustele, maavärinatele, kuuma/külmalainetele, sellega kaasnevatele põgenikevooludele, uutele eluohtlikele viirustele, riigi- ja majandussüsteemide kokkuvarisemistele, sõdadele. See kumb hävitab inimkonna enne, kas emake Maa või inimkond ise, pole sellisel juhul enam üldse tähtis.
Hetkest, mil inimene otsustas oma olelusvõitluse pokkerimängu kutusda emakese Maa muutusid ka reeglid. Panused on tõusnud ning mida kauem seda mängu mängitakse, seda selgemaks muutub, et sellel mängul saab olla ainult üks võitja ja see pole inimene. Niikaua kuni me sellest aru ei saa....võib olla juba liiga hilja.
Otsida inimestes taga suuremeelsust on aga sama hea kui sõelaga kaevust vett tuua. Tegudele hakatakse alles siis kui tagajärjed on konkreetselt kedagi puudutanud. Niikaua kuni on võimalik katastroofe eemalt mugavas diivanis telekavahendusel jälgida muutub vähe. Seetõttu ei üllata mind eriti ka vastukaja mida olen netist lugenud ja inimeste käest kuulnud - mida suudab üks inimene teha, mind see ei huvita/puuduta, sellised me olemegi ja selliseks jääme ka edaspidi, inimesed pole selles süüdi, filmitrikk, propaganda jne. (F..ing künism ja pohhuism)
Mulle jäi meelde filmist näide konnaga, kelle käitumist (ellujäämisinstinkti) uuriti keeva vee abil. Esimesel juhul kui konn asetati katseklaasi, kus juba vesi kees, tunnetas ta veega kokkupuutudes koheselt ohtu oma elule ning hüppas klaasist välja.
Teisel juhul asetati konn katseklaasi, kus vesi oli alles keema minemas. Konn harjus olukorraga ning ei mõelnudki välja hüpata, isegi siis kui vesi keema hakkas. Teda pidi katseklaasist päästma......
Meid ei päästa keegi teine peale meie endi. Kuigi me mõtleme, et tajume ohtu nagu konn esimese katse puhul, siis tegelikult........ aga inimene harjub ju kõigega, küllap ka kliimamuutustega.
Niikaua kuni ma olen elujõuline ei taha/saa/sooovi ma sellist lähenemist omaks võtta.

Edaspidiseks mõtlemisaineks - küsisin endalt, kas ma olen valmis oma elu ohverdama kui teaksin, et sellest oleks ka mingi reaalne kasu tulevastele põlvedele?

JAH - leian, et kui see peaks olema ka ainus tegu mida ma saan teha, siis ma vähemalt tegin midagigi. Ütlen seda täie tõsidusega, kuigi ega ma tegelikult ei tea mida tähendab ühe inimese jaoks ülima ohverduse tegemine (tee selleni).

Huvitav kuidas vastaksid ja ka tegutseksid teised?

Et ei kordaks ennast enam

Mõeldud on pikalt ja tegelikult juba aastaid, kuid nüüd tekkis tahtmine ka midagi jäädavalt välja öelda. Ei viitsi/soovi/taha enam rikkis plaati mängida – pärast endal kergem ja säästab teisi iga aastasest vingumisest.
Umbes täpselt sama asja võiks öelda ka Eesti aasta muusika „tähtsündmusele” Eurovisioonile.
Mis asi on minu jaoks Eurovisioon ja mida ma sellest üritusest ootan ja arvan?
Kõigepealt mängureeglid – ma ei kvalifitseeru siin muusikaguruks, ega meediaasjatundjaks võimisiganesmuuksasjapulgaks, kes sellise arvustuse teostamisel on võimelised ka söögiraha sisse kasseerima.
Olen hääl metsast, see kelle jaoks see saade on ellu kutsutud – meelt lahutama. Samas olen ka hea muusika sõber (loomulikult oma mätta otsast), kes vähemalt proovib ja soovib oma maitse kaitseks välja astuda. Lõpuks olen ka idealist, kes püüab näha maailma erksates värvides.
Ja viimaseks asjaks – olen tahtlikult ülekriitiline ja ülbe oma kommentaarides, kuna ka oma sõnavõttudes selle saate kohta kõigil nendel aastatel pole mul olnud põhjust vähemaga leppida.
Lahkame siis seda kolesaadet oma ilusas fassaadis….
Mis see saade minu jaoks peaks olema – lauluvõistlus, hea muusika, südamega tehtud ja südamest esitatud kindlaid ajaraame järgivad lood/laulukesed/pajatused, meelelahutus, kaasaelamine, professionaalsus kõikidel tasanditel, põhjus taas aasta pärast uuesti telekat vaadata.
Kõike seda justnagu lubaks ka meediakära/müra, mis selle sündmuse ümber on tekitatud. Aga iga asi, mis peaks tegema kõike, ei tee tavaliselt mitte midagi. Käesoleval juhul ei väida ma, et see poleks üldse võimalik, vaid pigem formaat mis kunagi oli paigas on nüüd hägustunud ja kindlad piirid kaldunud puhtalt lauluvõistluselt tissinäitamiseks ja kergeks geiparaadiks (no vähemalt metroseksuaalkarnevaliks küll). No tule taevas appi Toome „Munapiiks” Koit!!!!!!!!!!!!!!!!
Ahjaa - See mida teevad teised riigid, et lõppkonkursile pääseda ei puutu asjasse (v.a. soome näide allpool), mulle on tähtis, mida on selle nimel valmis tegema minu kaasmaalane. Võitmiseks tuleb ju Balkan okupeerida ja kõigil selle piirkonna kodanikel ihunuhtluse ähvardusel telefonid ära võtta.
Miks on nii, et käesoleval aastal huvitas mind saate puhul kõige rohkem vaheklippide vaatamine, kuid niipea kui algas leelo, kadusin ma ahastades ja kiljudes teleka tagant? Aga ikka sellepärast, et vaheklipid olid vaimukad/tabavad/lihtsakoelised/professionaalselt tehtud ehk kõike seda mida lauluvõistlus ei olnud. Õigemini kõik see, mida ma lauluvõistlusel oluliseks pean ei paistund minu jaoks välja, puudus selline hea kõhutunne, et asja nimel on vaeva nähtud ainult ja ainult hea muusika nimel, selle asemel kriiskas ekraanilt „saaksruttukaelastäramuidupaadamannabvitsa”. Lavaliikumine võib ju midagi n.ö. päästa, kuid minu jaoks jääb ikkagi nii, et kui pole lugu, siis mine parem tantsuvõistlusele vms.
Ja siis veel see tellimuslugude tegemine, mis peaks „garanteerima” n.ö hea taseme säilimise. No ma võin nüüd küll jubedalt eksida, aga minu teada pole maarjamaal ühtegi tipp-produtsenti a la Timbaland (viidates Siim Nestorile), kes lõdva randmega kõik puudutatu kullaks suudab muuta. Iga artist vajab loomeprotsessiks aega, et omas mahlas asi valmis muneda. Siin aga käib asi pigem tootmisliini mentaliteediga. Meie Pilvred, Pajusaared, Mustad on tühjaks pigistatud nagu hambapastatuubid – edasi pigistades niriseb vaid vahtu. Lõhmus on ses suhtes vähemalt omas elemendis vend, et Eesti tasemel külahiti teeb ta iga kell kasvõi peapeal seistes valmis. Selle jaoks sobiks siiski mingi muu edetabelisaade ja õllesummeri Postimehe lava.
Tähendab. Eestis on jätkuvalt häid artiste, kes teevad ka häid lugusid, tõesti häid ning samas ka lihtsaid. Siin võiks kindlasti rääkida pikalt teemal, miks head artistid ei soovi häid lugusid ka Eurovisioonile teha – jäägu see teadjamate arutada. Palju sitem variant on aga see, et head Eesti artistid on nõus endale koti pähe tõmbama ning laskuma rahva naerualusteks.
Mis paganama visiitkaardist me siis räägime kui see saade on ellu kutsutud selleks, et tõsisemad muusikahuvilised selle üle peenikest naeru peavad. Sellisel juhul ei tohiks minu meelest keegi enam iitsatada ka, et tegu on Eesti Aasta tippsündmusega muusikavallas. Laadapalagan at the most.
Kohalikud raadiojaamad vahutavad poplugudest ja eurohittidest (mitte segi ajada eurovisioonihittidega) ja kuigi ma ei pea ennast otseselt mainstream inimeseks, siis Robbie Williams, Madonna, Kylie jne. ei jäta mind tavaliselt külmaks. Võtke neilt snitti, kui muidu ei oska (jaa-jaa, teame-teame). Tegelt selle võiks lausa kohustuseks muuta, vähemalt mõneks aastaks. Kogu saate eelarvega tehakse valmis ainult üks lugu, mille on heaks kiitnud eelpoolnimetatud tegelaste produtsendid (vähemalt ühest piisab, muidu ei pruugi äkki eelarverahast tasumiseks jätkuda, pigem jääb niikuinii puudu) ja võin suht kindlalt öelda, et see teeb sisuliselt valdaval enamusel juhtudel silmad ette kõigele sellele helimürale, mida siiani on Eestis selle püha ürituse jaoks kokku keedetud. Aamen ja Jagsemash selle peale.
Arvestades Eesti rahvaarvu on tõsi, et üle kahe-kolme korraliku ja kohaliku poploo tegemine aastas osutub kaelamurdvaks (kuskilkeegikunagiütles), kui just samad produtsendid mitme projektiga seotud pole. Ja siinkohal ütlen ära, et Mikk Saar oma südametagumisega ei kuulu siia kategooriasse. Aga see laieneb ju ka lõppvõistlustele jõudvatele lugudele. Lugu peab rokkima (see ei tähenda et tegu peaks olema roki zanrist pärineva looga) esiteks nii, et ta jääks sulle alguses mingi kindla heliribaga/sõnaseadega koheselt meelde (misket tuksatab su rinna sees) ja teiseks, et sul oleks hiljem võimalik samast loost veel teisigi heliribasid või sõnaseadeid avastada. Ületamatu omas lihtsuses aga geniaalsuses on minu meelest Kylie lugu Slow – täielik süntesaatoripauk, „aga niikui DJ sellele klubis nõela alla paneb tõmbab see mind kohe automaatselt tantsule”.
Tulles jälle tagasi käesoleva aasta sõu juurde, siis mis sealt n.ö kaasa võtta on järgmiseks etteasteks? Vastus: Poolkõvad lood, mis ununevad kiiresti. No ok nendel kes on sunnitud 24h Uuno raadiot kuulama, ei lasta ununemisprotsessil käivituda ja eluga edasi minna. Aga selle raadiojaama võiks samahästi ka põlema panna – ühe ja sama loo vang iga poole tunni tagant ning niimoodi päev päeva järgi mina küll olla ei taha.
Ja miks on need lood siis poolkõvad? Esiteks kui sa inimene ei oska inglise keelt siis palun laula emakeeles (Koit ei tohi enam üldse laulda, olenemata keelest). Ines tõestas minumeelest seda eelmine aasta suurepäraselt, kuigi arvan et inglise keele kasutamise suudaks ma talle isegi andestada. Teiseks ole kindlam oma muusikastiili valikus, Pilvre ja Pajusaar „eksperimenteerivad” juba mitmendat aastat millegi budismi ja pohhuismi vahepealsega, seekord siis lainete ja vihmahäältega (AK ilmasaate uus tunnusmeloodia kindlalt), Koit ooperiga (ei kommentaari), Paulus ja Kotkas noorte teenageritega (paragrahv kummitab) kelle hääleke väriseb ja süntekas pläriseb, Kreem vana rokipeer palub muusikali jaoks reklaamiminuteid (kingsepp ja tema liistud on aastal 2007 devalveerunud). Mäletan veel aega kui keegi laulis oma kassist. Hingemiilitsad tegid loo omal tasemel arvan (ok, tantsisid hingega), kuid naisi ajab see miskipärast irmsalt punastama. Gerli rokkis igava meloodia lihtsalt oma häälega üle. Kasearu oli saates kuna vastasel juhul oleksid kõik sel hetkel Eestis resideeruvad gümnaasiumineiud etv maja pikali jooksnud ja Ruussaarele/Paadamile munapiiksu teinud. Vaniljetibud - jaa siin oli minu jaoks kõige suurem eurohõng tunda. Asi laval lihtsalt tehti ära ilma suurema kärata (aga oh häda - nägudes erilisi emotsioone küll ei olnud) ja Lenna hääl on ikka võimas, kuid ma nii tahaks, et nad rokiksid veelgi rohkem (südamest), riided igatahes juba rokkisid. Ines nagu ta ka vaheklipis ütles oli väsinud siinsest muusikavärgist, tegi vennaga lihtsalt Paadami nurumise peale kolmeminsase etteaste kollases muhvis ära, et minule ka mingit silmarõõmu pakkuda (tegelt pakkus seda veel ex-Blacky trummar ja Siska Katrin).
Ja nüüd vürtsitaks asja veel soomlaste fenomenaalse trikiga, mida ma kutsuks eneseavastuseks – eriti mis puudutab kõiki kes oma hääle kolemaskides rokkijatele andsid. Sisuliselt tõmmati nii saate formaadile kui ka muule eurokõntsale üheselt vesi peale. Solist ei osanud isegi õieti laulda vaid müristas ingliskeelseid sõnu ühtejutti vahepeal veidi ka õhku ahmides. Sisuliselt aastakümneid eurolaulupõhjakihis püsinud Soome võitis kuna rahval sai solgist kõrini ning kasvõi kord pääses pinnale vajadus/võimalus näidata muule maailmale mida nad tegelikult sellest üritusest arvavad. Hea lugu, hea bänd, hea taustatöö. Keegi ei tantsinud, sest keegi ei osanud, kostüümid sisuliselt õudukad, mis tekitasid nii mõneski vastumeelsust ning jumalakummardajates suurt nördimust, mis oleks võinud tipneda ka ansambli osaluse keelustamisega. Tegelikult olid nad võitnud juba enne kui lugu esimest korda lavale jõudis, sest neid märgati (müstiline aura) ja tegelikult alles pärast seda märgati ka lugu – mis ei ole tavaline eurõvizõni seep, vaid LUGU. Lugu selle kõige tavalisemas tähenduses, kuid samas just selline, mida raadiod mängivad tuhandeid kordi rohkem, kui mingit tavareeglitel produtseeritud eurovisioonikräppi. Tekib tunne nagu kõigil oleks õudne kiire see kolme minuti täitmine, et selle aja sees unustatakse kõik muusikalised algtõed ära ja hakatakse igast võimalikust helijupist oopust vorpima. Sitast saia ei tee, veelrohkem siis heliloomingut, mis kannataks kuulamist. Ja et sellest veel vähe poleks, tulevad Paadami suust kuldsed sõnad mis keelavad igast lordikloonide reprodutseerimise. Ehk teiste sõnadega keelatakse ära hea kiiksuga (võib juhtuda et isegi maitseka) muusika tegemine ja kästakse laskuda tagasi euromülkasse ja vorpida-vorpida-vorpida lugusid, mis kokkuvõttes lähevad korda vist ainult kurdile kuulajale, kes muiates jälgib kuidas pime tema kõrval ängistusest kisendab ja telekapulti taga ajab. Ma ei näegi muud võimalust Juurel ja Kivirähul iga aastast euroülekannet teha kui ainult konjakiaurudes. Kaine mõistus annaks lihtsalt üks hetk alla, mille tagajärjeks on balkani muusikalise maitse vaieldamatu võidukäik ja kohaliku ugri-mugri häving. Mõelda et isegi Mõõgavendade Ordu, Rootsi ja Taani Kunn, Vene Tsaar ja NSVL ei suutnud sellega hakkama saada, aga nüüd oleme valmis seda vabatahtlikult telekavahendusel omaks võtma. Kas see ongi Savisaare kuri plaan?

Epiloog:
Kummaline kuidas võib ühe lihtsa saate kallal niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiivõrd palju viriseda/vigiseda/pasundada/pasandada/määgida/näuguda/ohida/köhida/turtsuda/plärtsuda kurat aru ka ei saada: KAS SEE ON TÕESTI KÕIK MILLEKS ME LAULURAHVAS OLEME SUUTELISED??????????? Kurat, kui mul üks asi poistekooris käimisest meeles on, siis on see järjekindlus, millega koorijuht iga poisi kõrval istudes tema lauluhäält tjuunis, et laulupeol kaar veelgi rohkem rõkkaks ja kopsud veelgi rohkem õhku ammutaksid. Sellist asja eriti ei saanud olla, et keegi viilis, kuna see oli kohe tunda. Ja oi kuidas seda on selles saates tunda. Minupärast võib naistest ja armastusest laulma jäädagi, kuid katsuks seda ikka teha läbimõeldult ja hingega (pidev „ailavjuu” ja „mõustbjuutiful” muutub ka naisisiksustele kiiresti igavaks). Õpetas ju vana koolivend Joosep Tootski sõber Kiirele, et naistega tuleb nii ääri-veeri armastusest rääkida. Tundub, et võis liiga hilja rääkida….

Ravimatu haigus

Ükspäev tuli mulle külla
palavik va sindrinägu.
Piidles pingsalt seinakella,
justkui ootaks kellakägu.

Kerge värin lävis mind,
kuigi põhjust nagu pold.

Istet pakkusin ja mõtsin,
kas saabumas on haigus pikk
Vastas külaline: „Mees sind
ootamas ei ole gripp!”

Taaskord värin lävis mind,
kuigi põhjust nagu pold.

Soov on teine kulla mees,
paanikast võid hoiduda.
Tervis sul ei ole pees,
puid võid vabalt raiuda.

Põhjust pole, värin ikka
Närvi ajab, õhku vähe.

„Mis sa muigad” järsku kostsin
„Tead mis toob mu tulevik?”
Enne vastust äkki mõistsin…
Käes on reisipalavik!