Olen nüüd veidi üle nädala oodanud, et alustada järgneva teema kirjutamisega. Ooteaeg oli meelega planeeritud, et väljuda esmasest emotisonaalsest kõrgpingest ja lasta teemal eneses laagerduda. Lisaks andis see aega teha ka veidi taustauuringut ning pidada maha dialoogi ettejuhtuvate inimestega, et arvamusspektrit laiendada. Lisaks sain aru, et see teema läheb mulle rohkem korda kui alguses oskasin arvata, mis avaldus kasvõi selles, kuidas ma konstruktiivse vaidluse asemel olin valmis ka rusikaid kasutusele võtma oma seiskukoha õigustamiseks. Hoidke alt küünikud.
Kõige selle põhjuseks hiljuti nähtud dokumentaalfilm "Inconvenient Truth", mis rääkis globaalsest kliimamuutusest.
Filmi ümberjutustamist ei pea siinkohal vajalikuks, kuna see saab filmi käigus siililegi selgeks. Mida tasuks proovida aga kirjeldada on tunnetejada, mis mind terve filmi jooksul lävis ning mis oma teatud kujul avaldub nüüd ja edaspidigi. Ei ole just sagedane, et üks film suudaks korraga avaldada nii tugevat (järel)mõju. Kogesin korraga abitust/ahastust/loot(uset)ust/kurbust, mis filmi edenedes üha jõulisemalt minus esile kerkisid ja kokkuvõttes segunesid üldiseks vihatundeks nii enda (üksikindiviidi) kui ka sisuliselt kõigi teiste Maa elanike üle. Ma tahtsin leida süüdlast- selle ülima kuriteo toimepanijat. Pole vist eriline üllatus kui filmi lõppedes peegeldus süüdlane meie kõigi (Maa elanike) nägudest nii olevikust minevikust kui ka tulevikust. Mõtelsin, kui palju inimesi on võimelised kogema midagi minuga sarnast ning sellest tulenevalt oma maailmapilti ka rohkem/vähem korrigeerima ning lõppkokkuvõttes ka midagi ette võtma.
Milline draama.... Aga kurat, ega vähemaks pole minu arust ka põhjust/õigust.
Lahendusi kuidas peaks/võiks/saaks emakese Maa eluiga ja elamiskõlblikust pikendada ma siinkohal ette lugema ei hakka. Küll aga tahaks väga jõuda lähemale lahenduseni, mis puudutab rohelise mõtteviisi kandumisest nn. kriitilise massi moodustava inimkogumini. Teisisõnu hetkeni, mil üksikindiviidi roheline pingutus asendub üldise (globaalse) mõtteviisi ja tegutsemisega. Idealismi hõngu on tunda, kas pole? Aga ma vaatan asja selle pilguga, et niikauaks kui leidub rohelisi inimesi, leidub ka lootust paremale homsele.
Tunnen, et maalin liialt musta ja valge pildi tegemise ja tegematajätmise ning sellega kaasnevate tulemuste vahele, kuid leian, et ka väike tegu (juhul kui ta on osa suuremast teost) on võimeline leevendama tulevaste põlvede elamistingimusi. Sest alternatiiv - mittemidagitegemine - oleks allavandumine/leppimine/enesepetmine, mis annab ainult tuult tibadesse looduskatastroofide tekkele, üha ägenevatele tormidele/tornaadodele/taifuunidele, üleujutustele, maavärinatele, kuuma/külmalainetele, sellega kaasnevatele põgenikevooludele, uutele eluohtlikele viirustele, riigi- ja majandussüsteemide kokkuvarisemistele, sõdadele. See kumb hävitab inimkonna enne, kas emake Maa või inimkond ise, pole sellisel juhul enam üldse tähtis.
Hetkest, mil inimene otsustas oma olelusvõitluse pokkerimängu kutusda emakese Maa muutusid ka reeglid. Panused on tõusnud ning mida kauem seda mängu mängitakse, seda selgemaks muutub, et sellel mängul saab olla ainult üks võitja ja see pole inimene. Niikaua kuni me sellest aru ei saa....võib olla juba liiga hilja.
Otsida inimestes taga suuremeelsust on aga sama hea kui sõelaga kaevust vett tuua. Tegudele hakatakse alles siis kui tagajärjed on konkreetselt kedagi puudutanud. Niikaua kuni on võimalik katastroofe eemalt mugavas diivanis telekavahendusel jälgida muutub vähe. Seetõttu ei üllata mind eriti ka vastukaja mida olen netist lugenud ja inimeste käest kuulnud - mida suudab üks inimene teha, mind see ei huvita/puuduta, sellised me olemegi ja selliseks jääme ka edaspidi, inimesed pole selles süüdi, filmitrikk, propaganda jne. (F..ing künism ja pohhuism)
Mulle jäi meelde filmist näide konnaga, kelle käitumist (ellujäämisinstinkti) uuriti keeva vee abil. Esimesel juhul kui konn asetati katseklaasi, kus juba vesi kees, tunnetas ta veega kokkupuutudes koheselt ohtu oma elule ning hüppas klaasist välja.
Teisel juhul asetati konn katseklaasi, kus vesi oli alles keema minemas. Konn harjus olukorraga ning ei mõelnudki välja hüpata, isegi siis kui vesi keema hakkas. Teda pidi katseklaasist päästma......
Meid ei päästa keegi teine peale meie endi. Kuigi me mõtleme, et tajume ohtu nagu konn esimese katse puhul, siis tegelikult........ aga inimene harjub ju kõigega, küllap ka kliimamuutustega.
Niikaua kuni ma olen elujõuline ei taha/saa/sooovi ma sellist lähenemist omaks võtta.
Edaspidiseks mõtlemisaineks - küsisin endalt, kas ma olen valmis oma elu ohverdama kui teaksin, et sellest oleks ka mingi reaalne kasu tulevastele põlvedele?
JAH - leian, et kui see peaks olema ka ainus tegu mida ma saan teha, siis ma vähemalt tegin midagigi. Ütlen seda täie tõsidusega, kuigi ega ma tegelikult ei tea mida tähendab ühe inimese jaoks ülima ohverduse tegemine (tee selleni).
Huvitav kuidas vastaksid ja ka tegutseksid teised?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Mina olen oma esimese suurema rohelise teo ära teinud. Valisin rohelisi. Ja suurt mõju sellele valikule avaldas mainitud film. Samas kas ma oma elus midagi väga radikaalset muutma hakkan ei tea. Olen vist piisavalt mugav inimene et ei hakka jalgrattaga aasta läbi tööle sõitma ja küünlavalgel raamatuid lugema. Köögis kyll kustutasin meie igavese tule ära. See on hea algus arvan. Suvel plaanis eh uhhuutuur mis peaks ka olema märk rohelisest ellusuhtumisest.
Kirjutatud 18. veebruaril 2007: esimesel lugemisel teatan, et olen nõus ja teatan ka, et olen hakanud enda järel teadlikult tulesid kustutama, kui ma neid ei vaja - ja vähemasti esialgu on mõte, et kui Mari kunagi auto omale ostab, siis keskkonnasäästlikkus on üks esimesi kriteeriumeid, mille järgi Mari otsustab. Kõige veidram ongi see, et võit (ja rõõm) peitubki väikestes asjades. Kui kõik inimesed maailmas mõtleks korra päevas sellele, et mittevajaolevat tuld teises toas ära kustutada, siis olekski maailm peaaegu päästetud (loe: jääaeg mõnevõrra edasi lükatud). Roheliste mõtteviis peaks olema ja tegelikult ongi erakondade ülene ehk horisontaalse ulatusega. see peakski olema raamistik, millel kõik muu püsib. Miks ma pean valima ebavõrdsete võimaluste vahel: toredad asjad mida ma saan teha eksisteerivas maailmas; või toredad asjad, mida ma saan teha mitteeksisteerivas maailmas. Ma tahaks eeldada, et ongi eksisteeriv maailm ja selle sees oma valikuid teha. Tunnistan, et täitsa võimalik, et rohelised ei ole riigi juhtimises käpad (õnneks nad ei saa nii palju hääli, et seda ka tegema hakata). aga seni kuni ma pean valima kas maailma või mittemaailma vahel, valin ma esimese variandi. mõistate? mina mõistan - oma veiniklaasi taga veel eriti hästi! ehk hakkab keegi kuulama?! ja kui strandberg võitleb poliitikuna välja kasvõi sellegi, et sedasama filmi näidataks kohustuslikus korras kõigis koolides kõikidele väikestele inimestele, siis oleks roheliste töö selle riigikogu 4ks aastaks ka juba tehtud.
Lisakommentaar 8. märtsil 2007: olen kõige eelnevaga ka kaine peaga nõus.
Tehtud!
Täna näitasin filmi ka oma töökaaslastele. Arvamused - arvan et samad mis meiligi, kes võtab emotsionaalsemalt, kelle jaoks oli see kõigest poliitiline propaganda.
Samas minu jaoks kõige tähtsam oli kokkuvõttes see, et kõik olid ühel seisukohal,et samamoodi enam edasi minna ei saa....meie mõtteviis ja teod peavad tekitama inimestes meie ümber samasugust suhtumist ja tegutsemist jne. jne. kuni a) tegevus globaliseerub ja tõepoolest midagi ka saavutatakse või b)emake Maa otsustab meie eest enne, kui jõuame reageerida.
Olen nõus, et see konkreetne film käsitles mingite tegevuste tagajärgi süübimata otseselt põhjustesse (mida on miljoneid) ja püüdis fakte lihtsustatult esitada (mustvalgena), kuid selleks et minna edasi asja tuuma juurde,mis minu arvates viib inimkäitumise alusjuurteni (a la ratsionaalne tegevus) oli see stardipauguks siiski piisavalt hea. Ja ma loodan, et äkki meie väike ümarlaud viitsiks selle teema ümber ka rohkem mõtteid vahetada, kui mitte siin, siis suuliselt kuskil köögis ;)
Post a Comment